Est Eng  
   
  Salongist    Uudised   Artiklid   Otsing    Oksjon   E-näitus
 
   
  Akvarell(10)   Fotonäitus(238)   Graafika(41)   Joonistus(11)   Maal ja pastell(20)   Tarbekunst ja skulptuur(2)   VARIA(2)   Video, DVD(11)   VIIMATI LISATUD/MUUDETUD(121)     
   
  Artiklid  
     
Lehe algus
Juhan Kohal: Eesti kunsti hinnatakse kõige rohkem Eestis (Anu Kaupmees)
Allikas: "Eesti Päevaleht" Rootsis, 4. 01. 2012

Tallinna vanalinnas asuv kunstisalong Allee on spetsialiseerunud eesti kunstnike loomingule, samuti teistest rahvustest kunstnike teostele, kus on jäädvustatud Eesti kohalikke motiive. Väljaspool Eestit elavate eesti kunstnike teoseid on selle salongi müügivalikus pidevalt.

Galerii omanik Juhan Kohal loetleb Eesti Päevalehele mõned näited: Jaan Grünberg, Eerik Haamer, Enno Hallek, Harald Jürissaare, Endel Kõks, Abel Lee, Artur Mihkelsoo, Ole Mikiver, Juhan Nõmmik, Leida Rives, Eduard Rüga, Herman Talvik, Ruth Tulving jt. Mullu oli salongis 1938. aastal Riigi Kunsttööstuskooli lõpetanud ja 1939. aastal Saksamaale siirdunud Liselotte Knüpfferi loomingu näitus, tänavu novembris Arville Puström-Uusi maalid ja praegu on väljapanek Silvia Leitu teostest.

Tallinnas on üle 60 kunstigalerii. Mis on salongi Allee täpsemaks suunitluseks?

Salongi suunitluseks on vanema põlvkonna kunstnike looming piiramata valikut rahvuse, asukohariigi või kodakondsuse järgi. Eelkõige on muidugi huvikeskmes Eesti kunstnikud ja nende looming, kuid huvi pakuvad ka teistest rahvustest kunstnike teosed, kes on jäädvustanud siinseid motiive. Nende seas on nii baltisakslasi, sakslasi, inglasi, venelasi, ungarlasi, rootslasi, lätlasi jt. Kunstiteosed pärinevad ajavahemikust 19. sajand kuni eelmise sajandi 70-ndate aastateni välja. Kaasaegne Eesti kunst pakub huvi peamiselt siiski näituseprojektidena. Ka mõiste "vanem põlvkond" on üsnagi piiritlemata, ühtviisi huvitavaid teoseid on nii 1860ndatest kui ka 1960-80ndatest.

Kui palju "liigub" turul selle perioodi eesti kunsti?

See, kui palju kunsti liigub, sõltub eelkõige galeristi aktiivsusest kontaktide otsimisel. Praegu tundub, et pean müügivalikut isegi vähendama,sest salongis olevast ligi 600 kunstiteosest paljud seisavad hunnikus seina ääres, kuna nende jaoks ei ole seintel ega riiulites piisavalt ruumi.

Eesti kunsti leidub üle maailma, igal pool,kuhu eestlased on elama sattunud. Kas käite ise ka välisriikides Eesti kunsti otsimas või leiavad kunstimüüjad teid Tallinnas üles?

Eesti kunsti olen käinud otsimas Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis. Kuna olen salongi tööga vägagi hõivatud, siis kaugemale kahjuks jõudnud ei ole. Küll aga liigub eesti kunst üldiselt sinna, kus seda kõige enam hinnatakse - Eestisse. Esimesed eesti kunstnike teosed, mis välisriigist salongi Allee sattusid, toodi Rootsist ligi 10 aastat tagasi. Nende eakas omanik, kes oli siirdumas hooldekodusse, palus maalid viia õue prügikasti kõrvale. Hakkaja abiline aga ütles selle peale, et kuna teosed on Eestist pärit, siis peavad need Eestisse ka tagasi jõudma. Ta õmbles igale teosele riidest ümbrise ja toimetas need Tallinna. Sellise, suurelt osalt missioonitundest juhitud suhtumisega olen hiljem korduvalt kokku puutunud ning teoseid on salongi toodud nii Saksamaalt, Ameerikast, Kanadast, Austraaliast, Uus-Meremaalt ja ka mujalt.

Milliste Eesti autorite teosed on eriti hinnatud ja mida seetõttu vähe leiab? 

Üldjuhul - mida kuulsam kunstnik, seda enam tema teoseid otsitakse. Kuid teadupärast on tippudel väga lai kandepind. Oma tähtsus ja koht on nii Peterburi Kunstiakadeemia lõpetanul, Stieglitzi kunsttööstuskoolis õppinul, pallaslasel, Riigi Kunsttööstuskooli lõpetanul kui ka paljudel teistel.

Kas majade ja küünide pööningutelt Eestis on veel võimalik kunstiavastusi teha või on kõik, mis leida oli, juba leitud?

Kindlasti ei ole avastused ja leiud lõppenud ega lõpe kunagi. Ikka on neid kunstnikke, kes loovad ka oma lõbuks ning kelle teosed aegu hiljem pööningult või keldrist avastatakse. Nii on ka kollektsionääre, kes ennast eksponeerimata oma kogusid täiendavad ning kelle kogutu alles hiljem avalikkuse ette jõuab.

Eestis leidub osavaid kunstivõltsijaid. Kas on teil nendega kokkupuudet olnud?

Võltsingutega puutun kokku üsna tihti. Peamiselt on need primitiivsed, vanutatud paberile laserkoopia abil tehtud Wiiraltid, Bachid, Mugastod, sageli pakutakse originaali pähe vanasse raami vormistatud reproduktsioone. Osavaid kunstivõltsijaid ja häid võltsinguid on muidugi ka, kuid üldjuhul ei ole võltsijal head ülevaadet kunstnikule iseloomulikest töövõtetest, käekirjast, kasutatud materjalidest ja tehnilisest teostusest. Kõhkluse korral on alati võimalik pöörduda kunstimuuseumide ekspertide poole. Võltsingute levitajad ja nende töömeetodid on enamasti siiski teada, ning minu arvates kohalikul kunstiturul neil suurt osakaalu ei ole.

Kuidas garanteerite oma galeriis väljapandud teoste ehtsuse?

Kunstiteoste ehtsuse tõestamiseks on Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis ekspert. Salongi oksjonil on igal teosel ka ehtsust tõestav tõend, igal müügil oleval teosel siiski mitte. Osalt toetun oma kogemustele, enamjaolt saan abi siiski monograafiatest, kataloogidest ja aja jooksul kogutud abimaterjalidest. Muidugi on ostjal õigus nõuda teose ehtsust kinnitavat dokumenti ning vajaduse korral on see alati ka saadud.

Millised reeglid kehtivad Eesti kunsti Eestist väljaviimise kohta?

Eesti kunsti riigist väljaviimist reguleerib kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seadus, mille järgi peab väljaveoluba taotlema Eesti kunstnike enne 1945. aastat piiratud koguses valmistatud või unikaalsete tarbekunstiteoste ning Eesti kunstnike enne 1945. aastat valmistatud kujutava kunsti teoste riigist väljaveo soovi korral. Luba saab taotleda Eesti Muinsuskaitse Ametist.

Kuidas teist sai üldse kunstihuviline ja -tundja?

Teismelisena huvitas mind ajalugu ja tegelesin kollektsioneerimisega, kuid mitte eriti põhjalikult. Hiljem huvitusin antiigist ja vanavarast. Muu hulgas sattusid ette ka kunstiteosed. Hakkasin lugema kunstnike ja teoste kohta ja see hakkas mulle järjest suuremat huvi pakkuma. Kui mõnes muus valdkonnas on aja jooksul toimunud muutused ja areng osalt oletuslikud ja neid on raske kindlate isikutega siduda, siis Eesti kunsti vaid 150-aastane ajalugu on tihedalt täis konkreetseid nimesid, fakte ja viiteid. Küllap selline isikute tihe seotus muutustega Eesti kunsti erinevates väljendusviisides mind kõige enam ongi köitnud. Muidugi on ka siin piisavalt hüpoteese ja veel vastuseta küsimusi, aga kui kõigile küsimustele oleksid vastused, siis läheks elu varsti õige igavaks. Galeriid olen pidanud juba kümme aastat, kuid siiski pean ennast pigem kunstihuviliseks kui kunstitundjaks.

Maja, kus galerii asub, on vana ja kultuuriloolise taustaga. Kuidas just see hoone galerii asukohaks sai?

Pikk 34, hoone kus galerii Allee asub, on 15. sajandil ehitatud nn. "kaupmehemaja", mille esimesel korrusel asusid eluruumid ja ülemisi korruseid kasutati kauba ladustamiseks. Hoone omanikud olid läbi aegade siiski käsitöölised: pagarid, kingsepad, rätsepad jt. Huvitava faktina on teada, et kõnealuses majas hoiti 1579. aastal Rakvere all lahingus hukkunud Kristoff Schenkenbergi vara. Vara loetelus oli ka muu kraami hulgas muide kaks vangistatud vene bojaari. 18. sajandi teisel poolel tehti majas mõningaid ümberehitusi, mille käigus kohandati ka laokorrused eluruumideks. 1980-ndate lõpuaastatel koliti elanikud majast välja ja algas kaos - kahes tulekahjus hävisid mitmed ajaloolised detailid ning purunenud veetorude tõttu mädanesid puidust vahelaed ja murenesid müürid. 2006. aastal lõppes protsess, mille käigus said erastamisväärtpaberite eest omandada majas elamispinnad need inimesed, kes elasid omanikele tagastatud ruumides. Muidugi läksid need korterid kohe jälle müüki juba reaalse raha eest. Kui mõned aastad tagasi hakkasin otsima salongile uut ja avaramat pinda, siis sattusingi nendele, üsna räsitud ruumidele. Kui palju põnevat seinte sees ja krohvi all peidus on, selgus uuringute ja paljus ka juba tööde käigus, mille eesmärgiks oli säilitada maksimaalselt ajaloolist ja ehitada juurde nii vähe kui võimalik.

Maja on muinsuskaitse poolt kiita saanud hea renoveerimise eest. Kuidas jõudsite tulemuseni?

Mul on olnud head nõuandjad. Peamised nõuandjad olid Kalli Holland, restaureerimisfirma Vana Tallinn OÜ ja Juhan Kilumets, Rändmeister OÜ juhatajad, kelle tublid asjatundjad ideed ka teoks tegid. Praegu asub kunstisalong Allee kaupmehemaja väärikas elutoas ja näituseruum selle kõrvalkambris.



04.01.2012

Värviline Ilmar Torn (Mai Levin)
Allikas: "Sirp" nr 12, 25. 03. 2011.

Näitus „Karm ja hell Ilmar Torn” kunstisalongis Allee kuni 2. IV. 

Jaanuaris möödus Ilmar Torni sünnist 90 aastat (ja surmast 12). Sel puhul võtsid kunstniku tütred nõuks korraldada Allees tema näituse. Viimasel ajal on kunstnike mäletamine ja meenutamine üldse riiklike institutsioonide õlult nihkumas perekondade omile (kui need on olemas). Ja siis öeldakse, et meil kodanikuühiskond ei funktsioneeri! 

Intiimsed, hiljuti restaureeritud galeriiruumid vanalinnas dikteerisid teataval määral tööde valiku, mis ei pääsenud mööda Ilmar Torni hittidest temaatilise estambi vallas („Kaluri käed”, 1958, linoollõige, lehed puulõikesarjast „Inimene ja loodus”,1970–1973), kuid mille raskuspunkt on kammerlikumatel, lüürilisematel töödel, eriti aga õlipastellidel. Kunstisõber, kes tunneb Torni eelkõige kui karmi stiili  üht tüüpilisemat esindajat eesti estampgraafikas, kui mehelikult „lapidaarse” (tema enda määratlus) laadi viljelejat, võib-olla üllatub, nähes sellist hulka rõõmsavärvilisi, maalilisdekoratiivseid töid: meelelisi akte, romantilisi maastikke, lähedaste inimeste tundelisi portreesid, nurgakesi isakodust, vallatuid improvisatsioone ... Usun, et suurele osale publikust läheb see Ilmar Torn rohkem hinge ja paljudes kodudes on tema pastellid ammuilma koha  leidnud.       

Mind huvitab, muidugi, Ilmar Torni õlipastellide osa tema enda loomingus ja ka eesti pastellmaalis. Ei saa neis mitte näha teatud kompensatsiooni, auru väljalaskmise ventiili arvukate temaatiliste estambisarjade kõrval, mida on näituse saatetekstis püütud võimalikult täielikult üles lugeda. Osa neist sündis südamest ning pole oma tähtsust ja sõnumi kandvust kaotanud tänini; eelkõige käib see  juba nimetatud looduskaitselise sarja „Inimene ja loodus” kohta. Ent mõned sarjad olid n-ö kohustuslikud, eriti Tornile kui kunstnike liidu esimehele, kellelt oodati ju, et ta oleks oma kolleegidele temaatilise kunsti vallas eeskujuks. Tornil, kes oli aastail 1967–1985 Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees, olles selleks viiel korral valitud, oli kõrgemate parteiorganite ja kunstirahva vahel kanda üpris keeruline puhvriroll, mida ta edukalt täitis, ent mis talle isiklikult  mõndagi maksma läks. 1971. aastal, mil bre˛nevliku „kraanide kinnikeeramise” tingimustes korraldati Tallinna II graafikatriennaal, on ta teinud puulõikelise autoportree „Morn mees”, millel tema murekortsudes nägu kolmekordistub. Eks tal, nagu avaliku elu tegelastel tänapäevalgi, pidi paratamatult olema mitu nägu, mis on kõik temast lahutamatud. Nii ka see õlipastellidelt vahetult ja soojalt vastu vaatav, sageli naerusuine nägu.   

Juba kunstiinstituudi päevil (1950–1955) harrastas ta graafika kõrval mõnevõrra ka õlimaali ja proovis end selles leida 1968. aastal, mil iseäranis Olev Subbi oma värvikirkusega laineid lõi. Ei leidnud aga ning alustas 1960. aastate teisel poolel õlipastellidega. Pastelli viljelesid tollal mitmed vanemad kunstnikud, nagu Eduard Einmann või Ernst Hallop, aga ka noorem graafikute põlvkond Vive Tolli, Peeter Ulase või Evi Tihemetsa näol esines sel kümnendil  pastellmuljete näitustega. See oli värvilise joonistuse õitseaeg. Ka Torni varasemad pastellid olid joonistuslikumas laadis, ent ajapikku kasvas värvijulgus ja üha rohkem hakkas kunstnikku paeluma maaliline pehmus, ehtpastellilik hämusus. Vaadates perekonna valduses pastelle – riiklikes kogudes on neid vähe, erakogudes leiduvatest on aga raske saada täit ülevaadet –, on meisterlikkuse, virtuooslikkuse kasv silmanähtav. Võib öelda, et Ilmar Torn on  kirjutanud päris kobeda peatüki eesti pastelli ajalukku, mis algab – baltisakslasi arvestamata – maestro Ants Laikmaa ja tolle arvukate õpilastega. Allee näitus, mis viiakse maikuus laiendatud kujul kunstniku kodusaarele Saaremaale Kuressaarde, annab võimaluse mõtiskleda Ilmar Torni loomingu üle, meenutada teda kui juba legendiks muutuvat juhtivat kunstitegelast ning ehk kohata ka tema kunagisi meeskonnakaaslasi. Sest hea juht ei saa läbi tegusa  meeskonnata.



31.03.2011

Detail ürgvanas majas (Jüri Kuuskemaa)
Allikas: "Meie Kodu" nr. 1, 2010

Tallinnas ühes viimases Pika tänava tondilossis on üksik muinsushunt Juhan Kohal taastanud oma kunstigalerii tarvis esinduslikud ja paljude põnevate detailidega ruumid. Tulemus on suurepärane: kõik keskaegses hoones vähegi vaatamisväärne on esile toodud ja konserveeritud.
Tallinna vanalinnas, otse Rohelise turu taga asub üks viimaseid tondilosse Pikal tänaval. Kunagi korraldasid siin Marie Under ja Artur Adson Siuru kogunemisi, kuid Pegasus on nüüdseks võidunud ja plebeistunud majale selja pööranud. Väliselt näib, et see kolmekorruseline, kõrge katusega maja on täiesti hüljatud ning lausa kokkukukkumise äärel. Elanikke ei paista siin üldse olevat, sest õhtuti on kõik ülakorruse aknad pimedad. Ja kuidas sa julgedki elada majas, mille müürid on terastrossidega kokku tõmmatud, et need alla ei variseks. Pole ka ime: üks rumal aednik istutas kunagi otse maja kõrvale neli puud, mis ajapikku hiiglasteks saanuna on oma juurtega vundamenti uuristanud ja müürid pragunema pannud. Neljast puust kaks lehvitavad tänini oma oksi maja katuse kohal. Meie keskkonnakaitse on puu-usku. Müüri-usku inimesel hakkab hale puudest praguliseks pitsitatud maja vaadates, sest lopergused alusmüürid Olevimäe pool ja barokne peauks viitavad, et tegemist on ürgvana majaga, mis võib endas huvitavaid saladusi peita.

Raugastunud ehitusveteran kosub

Majas, mis näeb välja nagu õnnetusehunnik, on aga paari viimase aasta jooksul märkamatult alanud vääristav metamorfoos. Osutub, et isegi raudrööpa juppidest ning -pulkadest "raudkorsett" on juba tarbetuks muutunud. Ja lagunenumas osas on muredaks muutunud müüridesse surve all segu sisse pritsitud ning valatud betoonist vahelagi, mis nüüd müürikarpi koos hoiab. Majanurka toestava jõmaka tugipiida ja haruldase pöögi vahel on vanamoodsalt uuendatud uks, mille klaasilt võib lugeda, et selle taga pesitseb galerii ALLEE. Ukse taga on kaks sellist ruumi, mis iga muinsussõbra südame kiiremini põksuma panevad.

Trepid ei kuhugi

Talalae ja kolme aknaga suurem ruum on gootikale kohaselt igast seinast sopiline, orv siin teine seal ja rohkemgi veel. Ruumi tagaküljes viib järsk kitsas trepp eriti loperguste seinte vahelt alla, ent lõpeb ootamatult mitte ukse, vaid müüriplommiga, mille taga peaks olema kelder. Teist, praegu laeni ulatuvat treppi mööda pääses ennevanasti teisele korrusele. Mõni samm sellest eemal on paksu külgmüüri sisse juhatav ümarkaarne kivist portaal – ehtne gootika! – mis samuti mitte kuskile ei vii. Keskajal kuulus sellise "väikese sileda uksepiirde" valmistamine Tallinna kiviraidurite kolmeosalise meistritöö hulka, lisaks veel "puhas aknasammas" ja lavatoorium ehk kivist kätepesuvaagen vee äravooluauguga keskel.

Keskaegne küttesüsteem

Gooti kiviraidurite osadust uhkab meile siin veel mitmelt poolt vastu. Kõige intrigeerivam tundub kuumaõhukütteseadeldise ehk hüpokaustumi katteplaat ümmarguste aukudega. Kui keldris kerisahju köeti, olid augud kaetud vaskkaantega, mille ääred sobitusid avasid ääristavatesse soontesse. See muinas-Rooma tüüpi küttesüsteem oli Tallinnas kasutusel seni, kuni asendati 16.-17. sajandil kahhelahjudega. Siin majas on ahjudele üleminekul hüpokaustumi plaat omalt kohalt eemaldatud ja puruks löödud, tükid aga keldisse visatud. Kui ALLEE peremees Juhan osa tükke keldrist prahi hulgast leidis, ei saatnud ta neid prügimäele. Tal õnnestus jutule saada Rändmeistri tubli kiviraiduriga, kes elutuppa tagasi toodud kivitükid kokku sobitas ja seadis need plaadi algsele kohale kaminaesises nurgas.

Lipp lipi peal, lapp lapi peal

Müüre on siin parandatud meetodil lapp lipi peal ja lipp lapi peal. Seinad on nagu leheküljed eeskujuliku taaskasutuse õpiraamatust. Mida kõike siin pole! Murtud ja tahutud paasi, eri mõõdus telliseid, nii puhtaid kui ahjutahmaseid, katusekivide kildegi. Mis aga remondi käigus välja lammutatud, see kuskil mujal jälle paika pandud ja üle krohvitud. Enne krohvikihtide ettevaatlikku mahakoksimist ei osanud keegi aimatagi, mis iseäralikud paigad siinsel müürikuuel on. Peremees Juhan imetleb kaminaava kohale sobitatud telliseid, mille savisse on jäädvustunud... koera käpajäljed. Kuis saab see võimalik olla? Imelihtsalt, kui arvestame, et kunagi jäeti tellisteks vormitud savipätsid enne põletusahju pistmist maa peale tahenema – no ja koer jooksis üle. Kogu lugu. "Intelligentsemad" jäljed savil on vanade telliselöövide pressimärgid. Võti, mille peas tähed "SP", on Lübecki telliselöövi tunnuseks. "SP" tähendab täielt "Sankt Petrus" ehk Püha Peetrus, aga võti on tema kui paradiisi väravahoidja atribuut. Mitmel tellisel on renessansskilbil apostel Andrease kaldrist, kujunduse järgi otsustades XVI sajand. Veel ühel ankur, nagu Haapsalu väikesel linnavapil. Miks neid seinu on nii rohkesti lapitud ja paigatud? Suure ruumi kuue meetri pikkune müürilatt on sentimeetrit kolmkümmend viltu. See viitab, et kallakul asuva maja müürid on sajandite vältel vajunud ning ilmselt ka pragunenud. Eks veel ole ikka komme allapoole voolata ja maja vundamentidest lupja välja uhtuda, kui drenaa˛ ummistunud.

Maalermeistrite pärand

Ka siin, nagu meie kodanikemajades ikka, on maalermeistrid huvitavaid viimistlustöid teinud. Enne galerii ALLEE omaniku Juhani algatatud uurimis- ja konserveerimistöid polnud neist vähimatki näha ega aimatagi. Ilmselt vanimad pintslitöö jäljed tulid ilmsiks gooti ümarportaali kohal. Must oksjas väät võib olla portaaliga samaaegne – XV sajand! Omas laadis ülim haruldus. Millalgi XVII sajandil, mil armastati kirkaid ja elurõõmsaid värve, olid seinad säravoran˛iks võõbatud, nagu tunnistab seinaorv Jaan Koorti maaliga molberti taga. Krohvitud seinte ülaservas on avastatud ja nähtavale jäetud viimsed riismed lehtornamentidega friisist, kahjuks väga napid. Rohkem on värve talalael, mis enne avamist oli peidus laudise ja krohvi all. Restaureerimisfirma VANA TALLINN meistrid puhastasid ülevalgendatud talasid vanade maalingujälgede esiletoomiseks ning ühtlasi kangutasid taladest välja sadu naelu. Osutus, et laetaladel on jälgi neljast maalingukihist. Neist kõige aistitavamalt oli jälgitav XVIII sajandisse, baroki ja rokokoo piirimaile jääv maaling. See ei kata talasid tervikuna, vaid vinjettidena. Lehed ja sõõrid rosettidega on talade keskel ja poolsõõrid otstes. Paiguti täiesti nähtavad, osalt vaid aimatavad. Vaid kaks poolsõõridesse maalitud roosikimpu on hästi säilinud.



20.01.2011

Restaureerimispreemia Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt.
Allikas: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=226303

Tallinna kultuuriväärtuste amet andis 18. veebruaril 2010 välja preemiaid parimate aasta jooksul restaureeritud majade omanikele. Tunnustuse pälvis ka kunstisalongi Allee interjöör. «Pikk 34 konserveerimis-restaureerimistööd üllatasid pieteeditundega ning varemteadmata leidudega - välja tulid maalitud talalagi, keskaegne siseukse portaal ja Tallinnas ainulaadse kujundusega keskaegse hüpokausti katteplaat,» ütles kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist Liina Jänes. Kunstisalongi omanik Juhan Kohal rääkis, et enne kunstisalongi pesitsesid Rohelise turu äärsetes esimese korruse ruumides kodutud, kes jätsid uuele omanikule vaid põlenud seinad. Restaureerimise käigus aga hakkas järjest vanemaid ja huvitavamaid detaile välja tulema, mis nüüd on kõik hoolikalt eksponeeritud. «Kindlasti oleks olnud tunduvalt odavam need asjad järjekordse krohvikihi alla peita, aga iga niisugune detail annab kunstisalongile tublisti juurde,» nentis galerist. Tallinnas unikaalse leiuna tuli välja vana-aegse küttesüsteemi - hüpokausti katteplaat. Hüpokaust on antiikajast pärinev küttesüsteem, kus keldris oleva küttekolde soojus juhiti põrandas olevate aukude kaudu ülemisele korrusele. Kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhtivspetsialist Henry Kuningas selgitas, et hüpokausti katteplaadis olevatel aukudel olid puust punnid ees ning kui taheti tuppa sooja lasta, siis võeti need lihtsalt eest ära. Pikalt tänavalt katteplaadi leidmine oli muinsuskaitsjate jaoks ootuspärane. Ootamatu oli aga aukude ebasümmeetriline asetus plaadil. Restaureerimise käigus tulid välja ja taastati nii talalagede kui seinamaalingud. Samuti õnnestus taastada aknasillust kaunistanud maalitud lõuend. Koos projekteerimise ja bürokraatia kadalipu läbimisega kulus kunstisalongi ruumide restaureerimiseks umbes kolm aastat.


20.02.2010

Pikk 34 kunstigalerii
Allikas: Muinsuskaitse aastaraamat 2009, artikli autor Henry Kuningas

2009. aastal jõudis lõpule kolm aastat kestnud Pikk 34 I korruse ruumide restaureerimine Tallinnas. Pikk ja vaevarikas protsess pakkus muinsushuvilistele häid üllatusi algusest lõpuni ning harvanähtava pieteeditundega läbiviidud restaureerimistööde tulemust on võimalik kunstisalongiks kohandatud ruumides kõikidel vaatamas käia. See Rohelise turu kõrval kitsal krundil asuv hoone on vanalinnas mõneti erandlik: kitsa krundi tõttu Pika ja Olevimäe tänavate vahel pole sellel juba keskajast pärit majal ei õue ega abihooneid, mistõttu selle elanikeks olid eelkõige käsitöölised. Kinnistut on esimest korda mainitud küll juba 1398, kuid kivimaja ehitati üles arvatavalt 15. saj. esimesel poolel. Kõige suurem teadaolev ümberehitus pärineb aastast 1845 (arhitekt A. Gabler), mil hoone kohandati üürikorteriteks ning Rohelise turu poolsele fassaadile raiuti aknad. Maja üldine maht küll ei muutunud: kolmekorruseline kõrge kelpkatusega hoone, mille täismahus keldrikorrus on Olevimäe tänava pool maapinna reljeefsuse tõttu maapinna tasandil.
Kõnealused ruumid on endiselt plaanil loetavad kui keskaegse diele-dornse elamutüübi dornse ning selle kõrval asuv väiksem ruum bikamer.
Pikk 34 hoone oli nimetatud ruumide restaureerimistööde alguses kohati avariilises seisukorras, eriti hull oli lugu just Olevimäe-poolsete kandekonstruktsioonidega, mis vajusid hoolimata 1950ndatel paigaldatud tõmbidest Olevimäe suunas. Samuti olid täiesti pehkinud Olevimäe-poolsete keldriruumide puittaladest vahelaed. Seetõttu alustatigi ruumide restaureerimist kandekonstruktsioonide asendamisega: uued raudbetoonist vahelaed keldri ja I korruse ning I ja II korruse vahel sidusid Olevimäe poole kalduva välisseina hoone külge. Seejuures säilitati omal kohal ning konserveeriti täies mahus I korruse maalitud talalaed.
Restaureerimis- ja konserveerimistööde käigus tuli ilmsiks mitmeid väärtuslikke leide, millest mõne leidmine oli prognoositav, mõni aga valmistas üllatusi ka kogenud uurijatele. Tasub rõhutada, et selles hoones ei olnud kuni nimetatud ruumide restaureerimiseni läbi viidud mitte mingisuguseid väliuuringuid. Loodetavate leidude hulka võib paigutada arvatavalt 18. saj. pärinevad talalaed, bikameri aknapalendilt leitud marmoreeringuga lõuendi, seinamaalingu katked ning keldris avatud hästi säilinud kerishüpokausti. Ootamatute leidude hulka võib aga paigutada 19. saj kahhelahju tagant päevavalgele tulnud keskaegse ukseportaali raidkivi raamistuse, samuti hüpokausti avamisel selle täiteks pandud keskaegse kalorifeeri plaadi tükid. Viimase kokkusobitamisel selgus, et tegemist on seni Tallinnas leitutest  ainulaadse kütteplaadiga, kus viis õhuava on erineva suurusega ja asuvad asümmeetriliselt. Ühtlasi avati nii keldrisse viiv trepp kui ka teisele korrusele viinud trepi säilinud osad.
Tänu nende ruumide restaureerimisele on päästetud sõna otseses mõttes laialilagunemisest väga väärtuslik arhitektuurimälestis. Asjaolu, et professionaalselt teostatud restaureerimis- ja konserveerimistööde käigus tuli nähtavale niivõrd palju uusi huvitavaid ning maja ehitusloole valgust heitvald detaile, tuleb võtta kesk- ja uusaegset Tallinna arhitektuuriajalugu rikastava boonusena.

Restaureerimisprojekt: Vana Tallinn OÜ
Teostus: Rändmeister OÜ
Seinamaalingute, talalagede ja lõuendi restaureerija: Vana Tallinn OÜ
Tellija: Allee Kunstisalongi OÜ


17.07.2009

Vanalinnas näeb Pikri kroonimata kuningate töid (Mari Kodres)
Allikas: "Eesti Päevaleht" 4. novembril 2008, http://www.epl.ee/artikkel/447209

Huumori- ja satiiriajakirja Pikker toimetuse likvideerimisel 1990. aastate alguses oleks ajaloo prügikasti rännanud ka terve sületäis oma ajastu dokumente, kui mitte üks hoolikas töötaja poleks neid sealt päästnud. Nüüd on neist saanud näitus "Pikri karikatuuride kaleidoskoop".

Ajakiri toona karikatuure omanikele ei tagastanud ja need ostis kultuurihuviline Narva ettevõtja Andrus Tamm, kelle väljapanekut saab kuni 15. novembrini uudistada Pika tänava pisikeses Allee-galeriis. Kollektsiooni omanik tõi galeriisse sirvimiseks kaasa ka valiku 1978.-1989. aasta Pikrite numbreid, sest just sellest perioodist pärinevad seintele riputatud karikatuurid. Esindatud on suur hulk iroonilise pildisõna meistreid: Edgar Valter, Heinz Valk, Priit Pärn, Heiki Ernits, Hardi Volmer, Juss Piho, Hillar Mets, Jüri Kerem jt. Eranditena peaks ära märkima Vahur Kersna ja Marek Strandbergi töid.

Osa karikatuure pidas tsensor siiski liiga teravaks, seega on mõnd karikatuuri võimalus uudistada esimest korda. Nende seas näiteks Heinz Valgu korduvalt ära keelatud pilt tanki alla aetud, kuid erinevates keeltes tervitusi hüüdvast mehest. "Lubatu piirimail mängimine tekitas viha kõrval ka hasarti. Vahel tulid inimesed lausa tänaval õnnitlema, kui mõni eriti tabav pilt õnnestus vaatamata tsensori valvsale silmale trükki saada," meenutas Valk. Milline oli ülejäänud Pikri arhiivi saatus, Valk ei tea.

Näituse valikus on nii Nõukogude igapäevaelu pilavaid pildikesi kui ka lihtsalt frivoolse-võitu nalju. Ühtmoodi on naerualuseks neljapäevased kalapäevad ja üheülbalise valikuga toidulaud ning Eesti-sisene piirikontroll ja bürokraatiamasin.

Aastatel 1978-1988 muutus Pikker järjest populaarsemaks, murdes välja tavapärase nišiajakirja tiraa˛ist. Kümne aasta jooksul tõusis trükiarv 55 000-lt ligi 80 000 eksemplarini. Heinz Valgu sõnul oli karikaturist Pikri kroonimata kuningas - honorarid ulatusid olenevalt pildi suurusest 20-st kuni 60 rublani. Võrdluseks: Ararati konjaki hind oli toona neli rubla.


04.11.2008

Palju õnne, Vaavi! (Karen Jagodin)
Allikas: "Postimees", 8. veebruaril 2006, http://ooper.postimees.ee/080206/esileht/kultuur/191261.php

Sünnipäevaks lilli kinkides tuletame justkui veelgi enam meelde, et aasta on jälle möödas, närtsimine on paratamatu.

Tallinna vanalinnas Allee galeriis tähistatakse Valve Janovi sünnipäeva mälestusnäitusega «Õnne sünnipäevaks, Vaavi!». Valve Janovi loomingu tuntuimad tööd kujutavad linnamaastikke ja muna - kala motiividega natüürmorte, kollaa˛e. Seekordne näitus ei anna küll võimalust uueks diskussiooniks teemal, kumb enne oma kalateemalised tegi, kas Sooster või Janov vaikelud, selle asemel saab vaadata võib-olla ehk isegi liialt vähe eksponeeritud lillenatüürmorte.

Uuendusmeelne

Tartu kunstnik Valve Janov (1921-2003) oli kuldsete kuuekümnendate ajal eesti kunstielu keskseid tegijaid. Janov oli seotud peamiselt Siberist tagasitulnute ümber tekkinud kunstirühmitusega, mis oma uuendusliku ja avatud mentaliteediga ka riigivastaseid süüdistusi kohtas.

Jutt on muidugi 1960. aastal Tartu VIII keskkoolis toimunud näitusest, mille kaasteksti peetakse esimeseks sõjajärgseks kunstimanifestiks.

Õppinud Pallases ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu, Elmar Kitse ja Ado Vabbe käe all, sai Valvest uuendusmeelses kunstivoolus ujuja, kelle looming kujunes ennekõike kaasaegse kunstniku ja sõbra Ülo Soosteri mõjuväljas.

Seega võib Janovi loomingus kohata nii õpetaja Vabbelt saadud natuurikooli põhjalikkust kui ka Soosterile omast avangardset mängurõõmu.

Pikk ajatelg

Tööd sellel näitusel on nii ajaliselt kui ka kvaliteedilt väga laia ampluaaga: kooliajast 1990. aastateni.

Varasemad tööd 1940. ja 1950. aastatest kannavad veel kubistlikku pitserit. Siin näeb soovi kompositsiooni osadeks lahti võtta ja läheneda natüürmordile analüütiliselt.

Topeltkujutis loob mulje nihestatud ruumist, mida võiks kirjeldada autori enda sõnadega 1971. aastast: «Mulle meeldib kujutada selliseid lilli, kalu või ka maju, milliseid usun mitte olemas olevat.»

2001. aastal Eesti Vabariigi Välgetähe IV klassi teenetemärgiga pärjatud Valve Janov ei kuulunud kunagi Eesti Kunstnike Liitu ja uskuge - isegi kui see näitus jätab teile suhkruselt magusa mulje, siis tegelikult oli Janovis ka terake pipart.


08.02.2006

Erivärvilised ulmelilled Valve Janovi peenra pealt (Ave Randviir)
Allikas: "Eesti päevaleht", 02. veebruaril 2006, http://www.epl.ee/artikkel/311139

Valve Janovi lillemaalid peegeldavad kunstniku eksperimentaalsemaid otsinguid.

Valve Janov sündis 31. jaanuaril 1921. aastal. Samal päeval 85 aastat hiljem avati 2003. aastal lahkunud kunstnikule sünnipäevanäitus "Palju õnne, Vaavi!" Allee kunstisalongis. Janovi mitmete armastatud maaliteemade seast valiti näitusele tema lillebuketid kui kõige sünnipäevalikum motiiv.

Hilised pallaslased näivad olevat alanud aasta alguses taas moodi tulnud: huvi nn järelpallaslaste põlvkonna vastu on üles näidanud galerii Vaal, G-galeriis on hetkel väljas Helga Jõerüüdi monotüüpiad, E-kunstisalongis avatakse Pallases tudeerinud, kuid Rootsi põgenenud väliseestlase Gustav Mägi näitus ning kunstisalong Allee eelmine näitus pakkus vaatamiseks Valdur Ohaka maale.


Võrdlusmoment samas ruumis hiljuti toimunud Ohaka näitusega tekib paratamatult. Esmapilgul võib jääda mulje, nagu oleks tegu eelnenud näituse teise vaatusega. Sarnaselt Ohaka näitusega on metallvõrgule riputatud väikeseformaadilised maalid, millest osa on raamimata. Ainult et Ohaka inimfiguuride asemele on astunud lillekimbud ja eredad põhivärvid on muutunud ootamatult pastelseks. Ohakas ja Janov kuulusid ühte põlvkonda ja ühte sõpruskonda, õppisid enne sõda Pallases ja esinesid koos 1960. aasta rühmanäitusel Tartu 8. keskkoolis, mis oli üks esimesi sõjajärgseid uuendusmeelseid näitusi. Kogu nende ringkonnale avaldas tugevalt mõju õpingukaaslane Ülo Sooster. Valve Janovit tutvustaski Šveitsi sürrealisti Paul Klee loominguga Sooster ja samuti julgustas teda maalima seeriate viisi.

Tuntud ka kalapildid

Vanim dateeritud lillemaal näitusel on pärit Janovi kooliajast, aastast 1941, hiliseim kannab aastanumbrit 1998. Huvitav on see, et pildivaliku põhjal on väga raske tuvastada mingisugust kronoloogiliselt jälgitavat loomingulist arengusuunda, näiteks realismist abstraktsionismi või vastupidi.

Kõikvõimalikud katsetused, erinevad maalistiilid, kollaa˛ jne eksisteerivad Valve Janovi ajas üsna paralleelselt ja järgnevad üksteisele valemitevabalt. Näituse koostajate särav leid on kompositsioon, mis kujutab täpilise kanga taustale asetatud lillevaasi. Ühel pildil on see üles maalitud suhteliselt reaalsuselähedaselt, teisel abstraktselt, "osadeks lahti võetuna".

Janovi tuntumate maalide hulka kuuluvad ilmselt tema kalapildid, linna- ja loodusvaated ning kollaa˛itehnikas tehtud tööd ning paljudele neist on ilmsed eeskujud ja inspiratsiooniallikad Klee kõrval ka Braque ja isegi Pollock. Märkimisväärne on see, et kunstniku otsingud on ilmsed ka sellisest, teenimatult alahinnatud ˛anrist nagu lillemaal.


02.02.2006

Sisemise põlemisega maalid (Riin Kübarsepp)
Allikas: "Eesti Ekspress", 11. jaanuaril 2006, http://paber.ekspress.ee/viewdoc/693A36892B08D2E1C22570F100497A0B

Maalija Valdur Ohakas oleks saanud 80. Tema mälestusnäitusele lisab tausta ­kunstikriitik Riin Kübarsepp.

Sel näitusel on tulest räsitud maalid, mille saatus on sama dramaatiline kui nende loojal. Valdur Ohaka (1925-1998) stuudium kunstiinstituudis jäi pooleli 1948. aastal viiendal kursusel; järgnesid poliitilised repressioonid. Kui Kunstnike Liidu liikmeid tabas otsene vägivald harva, siis rohkem juhtus seda kunstiüliõpilastega. Nõnda olid 1949. aastal küüditatute hulgas tollased tudengid Ülo Sooster, Olev Subbi, Henn Roode, Valdur Ohakas, Lembit Saarts, Heldur Viires jt.

Kolmanda kurususe üliõpilasena tegi Enn Põldroos Üliõpilaste Teadusliku Ühingu konverentsil ettekande Viiraltist. See oli enne nn siberi-poiste tagasitulekut. "Metslase hämmeldus, kes avastab tsivilisatsiooni, oli minu pärisosaks. Roode, Viires ja Ohakas olid servapidi pärit sellest peidetud minevikust ning neile tähendas kogu see lugu eeskätt tagasipöördumist ellu, kust neid aastaid tagasi vägivaldselt tapavagunitesse rebiti. Nad olid teadjamehed," tunnistab hiljem Põldroos.

Pärast vangilaagrist naasmist 1956. aastal ja Tallinna Kunstiinstituuti mitte pääsemist alustas Ohakas alates 1958. aastast vabakutselise kunstnikuna, olles nõnda "vaba" kuni elu lõpuni.

Kuigi Ohakas hoidis üldjuhul eemale institutsioonidest ja organisatsioonidest, pidas ta siiski oluliseks Kunstnike Liitu astumist. 1958.aastal on tema vastuvõtmist ENSV Kunstnike Liidu liikmekandidaadiks soovitanud Richard Uutmaa ja järgmisel aastal Lepo Mikko. Pärast nelja-aastast järeleandmatut avalduste ja soovituskirjade esitamist ta lõpuks liikmestaatuse ka omandas, mis muutis ta enda sõnul vaid võrdseks võrdsete hulgas.

Taas koju jõudnud Roode, Ohakas, Saarts ja Sooster moodustasid just loominguliste püüdluste poolest lähedase kunstnike ringi, kes korraldasid 1960. aasta sügisel näituse Tartu VIII keskkoolis koos Valve Janovi, Silvia Jõgeveri, Kaja Kärneri ja Lüüdia Vallimäe-Margiga. Näituse selgitavat teksti peetakse ka esimeseks sõjajärgseks manifestiks, milles rõhutatakse eelkõige kunstniku õigust isikupärale. Juba seal torkasid silma Ohaka vormiotsingud ning värvile rajatud kompositsioonid, mis on iseloomulikud just tema 1960. aastate töödele. Tüüpilised ohakalikud geomeetriliselt abstraheeritud vormikäsitlused avalduvad ka tema tolleaegsetes figuraalkompositsioonides ja natüürmortides. Erinevalt kubistidest ei jõudnud tema struktureeritud laad maalini, kus puudub äratuntav kujund.

On tähelepanuvääriv, et Ado Vabbe, Elmar Kitse ning Johannes Võerahansu õpilasena oli Ohakas küllaltki isepäine. Kuigi ta oli saanud hea pallasliku maastikumaali koolituse, oli Ohaka eeskujuks ja suureks iidoliks hoopis Picasso, kelle kubistlik käekiri on tajutav ning äratuntav ka tema töödes. Ometi on Ohaka piltide omapäraks ja iseärasuseks eestlaslik tahumatus ning rustikaalsus. Talle polnud omane mitte niivõrd teadlik komponeerimine kui lähtumine emotsioonist.

Vaatamata erinevatele poliitilistele kordadele ja takistustele loometeel võib Ohakat pidada kunstnikuks, kes suutis erinevates oludes kohaneda ja kohanduda.

1960. aastate lõpus, pärast Võrumaale Kütioru ateljeesse kolimist, muutus mõneti ka kunstniku maalimaneer. Eks pendeldamine Merivälja ja Kütioru kodu vahel oli samuti üks mõjukatest teguritest, mis kujundasid ning mõjutasid kunstniku edasist stiili ja laadi.

1970. aastate lõpus taandus Ohakas oma koloriitsetest vormiotsingutest ja leidis kommertsiaalsema niši. Need sügavpruunid magusad maastikumaalid ning metsaidüllid on publikule kindlasti märksa tuttavamad ning ripuvad kohustuslikult pea iga eestlase koduseinal.

Hämmastav oli ka Ohaka suur müügiedu ja tööde madalad hinnad. Paratamatult tekkis arusaam Ohakast kui kitšimeistrist.

Samas oli see tollel ajal omamoodi tendents. Kunstniku loomulik arengutee oli pärsitud ning seetõttu tekkisid ainult lokaalsele kunstielule iseloomulikud kulgemise variandid, millel tihti puudus arengulooline põhjendus nii ühiskonnas kui kunstis eneses. "Need lõpmatud kontekstid, mida oskas "lugeda" ainult kohalik kultuuripublik, tekitasid kunsti ümber nagu tühja ruumi," on kirjutanud Jaak Kangilaski ja Sirje Helme "Lühikeses eesti kunsti ajaloos".

1991. aasta aprilli lõpus legendaarses Ohakate Merivälja majas toimunud tulekahjus hävis ja sai kahjustada suur hulk mitte ainult Ohaka, vaid ka teiste Pallase koolkonna esindajate töid, mis perele kingitud või lihtsalt sinna hoiule jäetud. Seal oli Ilja Kabakovi, Erik Bulatovi, Jüri Soosteri, Aili ja Toomas Vindi ning Jüri Arraku teoseid. Põleng toimus vahetult pärast Valdur Ohaka suurima personaalnäituse mahavõtmist Lauluväljaku Valges paviljonis.

Kunstniku söestunud servadega, tahmunud piltidel on ka oma lisaväärtus, sest tuli on andnud töödele uue kompositsiooniterviku. Samas on põlemine ka omamoodi metafoor kunstniku sisemisest põlemisest, sest produktiivse kunstnikuna tegi ta kõike kirega.

Kahju, et pärast kunstniku surma 1998. aastal pole tema töödest tehtud suuremat ulatuslikku väljapanekut, välja arvatud läinud aasta näitus Tartu Kunstimajas. Samuti pole siiani jõutud tema loomingu sügava ja põhjaliku käsitluseni kirjasõnas.


23.01.2006

Põlenud maalid Kütioru erakult (Ave Randviir)
Allikas: "Eesti Päevaleht", 04. jaanuaril 2006, http://www.epl.ee/artikkel/308699

Maalikunstnik Valdur Ohakas leidis 20 suveks pelgupaiga Kütioru ürgorus.

"Arvestage, et valitsused tulevad ja lähevad, aga kunst jääb!" karjus Valdur Ohakas KGB ülekuulajatele aasta enne oma arreteerimist ja vangilaagrisse saatmist. Tema põlengus säilinud, kuid tules kannatada saanud, söestunud servadega ja osaliselt deformeerunud maalides võib näha omamoodi võrdkuju kunstniku ja tema tööde keerulisest saatusest, looja ja loodu haprusest ning ajalikkusest, kuid tule poolt puretud piltidega galeriiseinalt kiirgab ka bulgakovlikku "käsikirjad ei põle"  veendumust. Aasta tagasi korraldati suuremahulisem Valdur Ohaka "Põlenud maalide" näitus Tartu Kunstimajas.

1998. aastal 72 aasta vanuselt surnud Valdur Ohakat teatakse esmajoones pruunides toonides maastike ja natüürmortide maalijana. Tema portreed, naisefiguurid ja aktid, mille väikest valikut eksponeeritakse nüüd Allees, on vähem tuntud. Ohakale omane spontaansus, hoogne maalimisstiil, vahel abstraktsioonini jõudev üldistamine ja maalide kergelt sürrealistlik järelmaitse on kohal ka tema väikevormides. Tumedate toonide kõrval on kunstnik kasutanud kontrastset sinist, kollast ja punast. Paaril näitusepildil on ta kujutanud iseennast.

Üksik hunt Ohakas

Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu juures õppinud Valdur Ohakal jäi Tallinna kunstiinstituut 1948. aastal pooleli viimasel, viiendal kursusel. Järgmisel aastal arreteeriti ta koos rühma noorte kunstnikega, kelle hulka kuulus ka Ohaka sõber ja eeskuju Ülo Sooster. "Kavatsetavas organiseeritud riigireetmises" süüdistatud kunstitudengid pillutati laiali Nõukogude Liidu laagritesse. "Ajavahemikul 1949-1956 töötasin Kasahstanis," kirjutab Ohakas ise oma elulookirjelduses järgneva seitsme aasta kohta. Kuigi D˛ezkazgani vasekaevandusest eluga koju jõudnud Ohakas tahtis uuesti alustada sealt, kus kunagi pooleli jäi, ei võetud teda kooli tagasi ning näitustel esinemisele vaatamata sai ta ka kunstnike liidu liikmeks alles pärast korduvat avalduse esitamist. Ohakas "näitab mitmekesiseid võimeid ja eeldusi areneda EN Kunstnike Liidu ideelis-poliitilisel suunamisel omapäraseks maalijaks-kunstnikuks," veenis Lepo Mikko oma soovituskirjas tulutult komisjoni.

60. aastate lõpus avastas Valdur Ohakas koos oma abikaasa Eetlaga Kütioru. Kütioru ürgoru padrikutesse pages üksiku hundi imagoga Ohakas kahekümneks suveks - selle tagajärjeks oli ohtralt maale Kütioru maastikust ja vaadetest. Ent Võrumaa metsade vahel asuvast lagunenud rehealusest, kuhu ei viinud pikka aega teedki, kujunes ka kultuuritegelaste legendaarne kooskäimiskoht, omamoodi Kuku klubi suvefiliaal. Kütioru miljööd ja sealt läbi voorivat seltskonda on oma romaanis "Endspiel. Laskumine orgu" kirjeldanud Madis Kõiv ja Vaino Vahing. Hoolimata populaarsest suvekodust, oli vabakutseline kunstnik Ohakas siiski pigem omaette hoidja. Kui pärast laagrit Eestisse naasjana ei oodanud teda avasüli organisatsioonid ja institutsioonid, siis hiljem tekitas kolleegides kadedust ja pahameelt Ohaka fenomenaalne müügiedu.

Valdur Ohaka jaoks oli rutiiniks maalida vähemalt pilt päevas ning selles, et tema töid umbes samasuguse tempoga osteti, polnud samuti midagi erakordset. Ta oli spontaanne kunstnik, kes viskas maali lõuendile ühe hingetõmbega ning ebaõnnestumise korral saatis selle sama kergekäeliselt prügikasti. Enn Põldroos on tema loomislaadi nimetanud "äkkrünnakuks".

Palju väärtuslikku hävis

Ajaloo käigud on igatahes keerulised ning arvatavasti tuleb Valdur Ohaka tulekahju üle elanud maalide eest tänulik olla just kunstniku harjumusele palju ja kiiresti maalida ning töid hilisema müümise jaoks tihedalt mappidesse laotuna kõrvale panna, mistõttu põlengus said kannatada ainult piltide servad. Paljud Valdur Ohaka paremad maalid ja nende kõrval ka teiste kunstnike tööd, näiteks Ilmar Kruusamäe karismaatiline "Kütioru vaade. Kunstnik Valdur Ohaka portree", kingitus kunstniku 60. sünnipäevaks, hävisid tules.


04.01.2006

Hilja Riet märkab karakterit (Aime Jõgi)
Allikas: "Sakala" 12. oktoobril 2005, http://www.sakala.ajaleht.ee/121005/esileht/5018072.php

Tallinna kunstisalongi Allee seintel on praegu näha Viljandi fotograafi Hilja Rieti pildistatud kunstnikuportreed, mis iseloomustavad poole sajandi tagust aega ja inimesi.

Piltidel näeb loomeinimesi Anton Starkopffi, Ado Vabbet, August Vommi, Aleksander Vardit, Juhan Muksi, Natalie Meid, Karl Burmani, Günther Reindorffi, Ott Kangilaskit, Mari Adamsoni ja paljusid teisi.

Näitust täiendab joonelise vihiku lehekülg, kuhu Hilja Riet on oma käega kirjutanud, keda ja mitme kaadriga ta on pildistanud. Töörohke näis olevat 1958. aasta juulikuu, mil fotograaf on neljal järjestikusel päeval portreteerinud viitteist persooni.

Tänavu jaanuaris saja-aastaseks saanud Hilja Riet näituse avamisel paraku ise ei saanud viibida. Küll aga oli kohal tema poeg Kristjan Riet koos naise ja tütrega. Kristjan Riet mäletab oma ema tegemistest nii mõndagi.

Poeg assisteeris ema.

Sõjajärgsel ajal leidis Hilja Riet tööd Tartu Kunstifondis. Esimese seeria oma kunstnikuportreedest tegigi naine Tartus ning kasuks tulid sealsed tutvused.

Hiljem, kui fotograaf 1950. keskel tagasi Viljandisse kolis, käis ta pildistamas Tallinnas. Neil kordadel võttis naine oma viieaastase poja Kristjani kaasa ja tegi tast endale väikese abimehe. Kristjan aitas valgustust hoida ja vaatas pealt, kuidas ema töötas.

«Ema viimistles iga portreed nii palju kui võimalik juba aparaadi taga seistes. Ta kasutas jala peal olevat käsikaamerat, välkvalgustus puudus,» kõneles Kristjan Riet.

Mehel on hästi meeles üks käik Aleksander Mildebergi ateljeesse. «Kui ema oli oma töö lõpetanud, küsis Mildeberg, mis see poiss siin niisama seisab, ja palus mul endale poseerida.» Nii on Aleksander Mildeberg loonud lapseportree Hilja Rieti pojast Kristjanist.

Lavastas ja jälgis kõrvalt.

Need ei olnud tellimustööd, vaid nii nagu Hilja Rieti ennesõjaaegne pühade ja õnnesoovikaartide pildistamine, ikka hobikorras tehtu.

Kristjan Rieti sõnul võtsid kunstnikud Viljandi fotograafi oma ateljees alati heal meelel vastu.

Fotod on enamalt jaolt lavastatud, ja seda pole nende autor püüdnudki varjata. Harva vaatab pildistatav otse objektiivi, peamiselt on Hilja Riet tabanud kunstnikku kõrvalt, tuues välja midagi ainult temale iseloomulikku.

«Neis fotodes on olemas seesama tunnetus, mis leidub Hilja Rieti postkaartides,» on kirjas kunstisalongi Allee näituse tutvustuses. «Suurepäraselt on ära kasutatud kõik toonivarjundid, osava fokusseerimisega pandud paika rõhud ning mänguliselt sisse toodud nii ees-, kesk- kui tagaplaanid. Miski pole üleliigne, kõik on paigas ja mõjub sundimatult.»

Hilja Rieti loodud kunstnikuportreid pole peale mõne üksiku varem eksponeeritud, küll on neid kasutatud trükistes.

«Loomulikult oleks võinud niisugune näitus palju varem aset leida,» tunnistas Kristjan Riet. «Aga hea, et see nüüdki tuli.»

Säilinud nimekirja järgi on Hilja Riet pildistanud 43 kunstnikku ja teinud üle 200 võtte. Näitusel on eksponeeritud 72 fotot, mis annavad praegusele vaatajale võimaluse heita pilk nüüd juba klassikuteks saanud kunstnike töötubadesse.

Näituse avamisel viibinud kunstiteadlane Mai Levin tunnistas, et tal on käsil näituseprojekt kunstitemplile Kumu pealkirjaga «Eesti kunst fotodes».

«Hilja Rieti loomingul saab seal olema väga oluline koht,» rõhutas ta. «Need on tõepoolest suurepärased fotod, millel kunstniku isiksus ja tööviis on hästi tunda.»

See näitus on Mai Levini sõnul tunnistus ka sellest, kuidas vahepealsete kümnenditega on muutunud elu ja elustiil.

«Ma arvan, et tollal nautisid inimesed oma tegevusi rohkem kui tänapäeval,» mõtiskles Mai Levin. «Ka respekt loova inimese suhtes oli tollal kõrgem. Tänapäeval vaadatakse kunstnikule tihti niimoodi ülalt alla, ta on peamiselt asjapulkade kamandada. Kunstnik peaks aga alati olema natuke nii-öelda kergitatud!»

Teine näitus enne 101. sünnipäeva.

Fotonäitustel varem küll korduvalt esinenud ja auhindu saanud Hilja Rieti esimene personaalnäitus korraldati fotograaf Peeter Toominga abil siis, kui naine hakkas saama 90.

See oli 1994. aastal Tallinna fotokeldris Lee, kus eksponeeriti Hilja Rieti pühade- ja õnnesoovikaarte, mida Peeter Tooming ise nimetas impressionistlikeks natüürmortideks.

Nüüd, mil Hilja Riet hakkab saama 101, leiab aset ta tööde teine suur väljapanek. Näitus «Eesti kunstnikud fotos 1947?1960» jääb Tallinnas Pikk tänav 30 asuvas kunstisalongis Allee avatuks 22. oktoobrini.


12.10.2005

Seinast seina pilte silmitsemas (Erika Klaats)
Allikas: "Maaleht" 16. jaanuaril 2003, http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=6021&old_num=797

Tallinnas Pika tänava kunstisalongis Allee on Eesti kunstiklassika näitusmüük, kus on pilte seinast seina. Kohapeal tuleb aga välja, et Wimberg on pildiraamijana leiba teeninud. Nii et kunstiga on tal õnnestunud kokku puutuda õige mitmel moel. "Ka pildi tagumist poolt olen huviga vaadanud." Mida ütleb tagumine pool? "See on väga põnev. Ükskord oli minu käes Vabbe graafiline leht pühendusega Triigile. Pildi kõrval oli suur latakas tühja pinda, kuhu oli kirjutatud uljas pühendus. Raamimisel tuli see osa ära lõigata. Nüüd ongi too pühendusega osa minu valduses." Wimberg meenutab, et pildi tagumisel küljel on tihti igasugu kritseldusi, sealt võib leida Nõukogude aja poetempleid väga naljakate terminitega. Wimberg kiidab Alma Mathilde Johanson-Koskeli õlimaali "Mehe portree" aastast 1907 "Need on šikid asjad, mida tasub kindlasti säilitada."

Nimi maksab

Wimberg astub kõigepealt graafiliste lehtede juurde. "Alati, kui lähen külla ja näen seinal graafilist lehte, siis uurin, kes on autor. Ja vaatan detaile." Pikk mees pistab nina hästi pildi ligi: "R. Kernumeest ma ei tea. Aga Maret Kernumees on minu teada raamatuillustraator. Vaatame, kes on number 65 autor. Stiil tundub tuttav. "See on Edgar Valter." Või nii?? ei taha Wimberg uskuda. "Mulle meenutab see pigem Hardi Volmeri karikatuure." Nagu muuseas ütleb, et tööde tehnika kohta ei oska ta midagi tarka arvata, ja läheb järgmise pildi manu. Üritab signatuurist midagi välja lugeda. "Kas see on Rein Lauks?? Ei ole. Hoopis Rüga. "63 see peaks olema Ado Vabbe. Ongi," rõõmustab Wimberg. "Selline kritseldus on väga kallis." Vaatab kataloogist "4000 krooni. Pole parata, nimi maksab. "Jah, maksab. Tean antikvariaadist ühte Reindorffi signeerimata tööd. Täielik kritseldus. Ja maksis üüratut raha." Juba uurib järgmise pildi autori initsiaale. "Vist Viiralt? Ongi Viiralt! Ilmselt varasemast perioodist.? Edasi. "Siit tulevad ilusad värvilised pildid," viipab Wimberg kahe suure loodusmaastiku suunas. Üks on Juhan Pütsepa "Kaarna järv", teine Richard Uutmaa "Lõuna-Eesti maastik".

Inimest tahaks

"Aga mind sellised looduspildid eriti ei ahvatle. Need on minu meelest natuke liiga tühjad. Nagu öeldakse ajakirjandusliku foto kohta, et kui pildil pole inimest, siis ei ole ka pilti. Nendel maalidel on meelolu liiga dekoratiivne." Kui oluline on raam pildi ümber? "Pildist jääb parem mulje kindlasti, kui see on hästi raamitud. Need on hästi šikid raamid," viipab Wimberg graafiliste lehtede suunas.
"Raske raam sobib õlimaali ümber. Graafika puhul meeldib selline lihtne, peen ja võluv raam. Vaat see pilt on väga huvitav." Wimberg loeb kataloogist: "Lepo Mikko "Dekoratiivne natüürmort" ? 26 000 krooni.? Ohkab kergelt end kogudes ja jätkab: "Sellel on Gauguini mõjud. Siin on ka tundepuhangut." Kas natüürmort peab meeleolu tekitama? "Ma arvan küll, et võiks. Vaatan pilti tarbija seisukohast. Kui ostan kalli pildi, siis tahan selle seinale riputada. Iseasi, kui saan kalli pildi niisama, siis tahan seda lihtsalt omada. Aga muidu tahan pilti pruukida, kui nii võib öelda." Ludvig Oskari "Külamotiivi" juures mõtleb hetke. Sellise talumajaga pildi paneksin ehk esikusse." Kas looduspilte üldse oma elamisse ei paneks? "See talumajaga on ka looduspilt. Aga neid kahte ? "Kaarna järve" ja "Lõuna-Eesti maastikku" ma koju seinale ei paneks." Jälle Viiralt. Linoollõige "Mart Konks". Wimbergile meenuvad seda vaadates Juhan Jaigi raamatud. "Sellel siin on mõnusad värvid. Kelle oma?" küsib Wimberg. Ja vastab ise: "Natalie Mei "Karikatuur". Kuuekümnendatest." Nüüd peatub ta Alma Mathilde Johanson-Koskeli 1907. aastast pärit "Mehe portree" juures. "Portreede puhul on hämmastav kunstniku oskus teha midagi nii inimlikku ja täpset. Mingi niisuguse asja," viipab taas suurele loodusmaalile, "viskab iga kunstiülikooli lõpetanu valmis. Aga portree on minusuguse võhiku jaoks arusaamatu oskus. Huvitav, mis tehnika see on?" jääb suure, pisut krobelise ja läikiva maali ette seisma.

Töö meeldib

!See on väga ilus. "Kalarand", autor Raivo Korstnik. Mulle meeldib, et sellel tehakse tööd. Mulle ei meeldi, kui kunstnik ilutseb." Aga üsna tihti ostetakse mõni maal ära vaid toredate värvide pärast. "Jah," nõustub Wimberg. "Näiteks pankades kasutatakse Raul Meeli pilte. Neist jääb mulje, et kunstnik on tõmmanud lihtsalt vetsupoti harjaga siuh-säuh üle lõuendi. Ei riiva silma ega tekita erilist emotsiooni." "Siin on aga osatud joonistada, mõjub gauguinlikult," seisatab Wimberg Lepo Mikko "Dekoratiivse natüürmordi" ees. Kas natüürmordis tasuks ka erilist mõtet otsida? "Ma arvan, et pigem on see dekoratiivne pilt. Võibolla pannakse selliseid kuhugi söögilaua kohale. See on vist Ilmar Malin. Ongi! "Autofaag". Malini mõju on mulle teada Astrid Reinla raamatust "Miikael". Tekst ja Malini pildid olid kooskõlas, mõjusid hästi. See oli kuidagi hullumeelne raamat. See on ka ilus!? hõikab ta Ülo Tedre "Pirita kloostrit" nähes. "See on väga halb. Tahaksin võtta lapi ja lõuendi puhtaks pühkida," jääb ta nõutult Ellinor Aiki punasele taustale maalitud roosade pojengide ette seisma. Pildi nimi ongi "Pojengid." "Need siin kõrval on palju paremad," ütleb ta "Liiliate" kohta.

Võimas sotskunst Soomes

Wimberg hakkab rääkima, et käis möödunud sügisel Soomes sotsialismi kunstinäitust vaatamas. "Seal olid seinasuurused pildid tehasest, kus inimesed rabasid tööd teha. Öeldakse, et kunstnikud õigustasid selliste piltidega võimu. Aga mina vaatasin: võimas! Freesijad, kaevurid, kõik olid ilusti välja maalitud. See tekitas emotsiooni." Elmar Kitse "Gravitatsiooniseaduse" juures jätkab: "Kunstnik on kritseldanud midagi paberile. Pärast tema surma see leitakse üles ja pannakse raami. Nüüd on see kritseldus siin." Kitse teise graafilise lehe juures - "Talumaastik" aastast 1965 - ütleb Wimberg, et seda vaadates on mõnus mõelda, kuidas keegi tuleb, portfell käe otsas, linnast maale ema ja isa vaatama. Kunstnik on tabanud ilusa hetke. Millise neist töödest ostaks külla minnes kingiks? "Kui keegi annaks lihtsalt niisama 50 000 krooni, siis ostaksin tolle Konstantin Mihhailovi "Tallinna etüüdi". Mulle meeldib see pilt auto pärast.

Kas sürrealistlikud pildid pakuksid huvi?

"Keskkooliaegsest õpikust vaatasin omal ajal suure õhinaga Kandinski töid. Nende värvid pakkusid elamust, sest nad justkui rääkisid minuga. Ma ei tee vahet, et pilt peab ilmtingimata olema realistlik või sürrealistlik. Kui on halb, siis on lihtsalt halb töö."

Kui eliit, siis ka kõnts

Kust läheb hea ja halva pildi piir? "See on täiesti tunnetuslik. Sõltub värvidest, teemast, kuidas on tehtud." Kas maal ja graafika on tänapäeval vähem popp kui videokunst, installatsioon? "Ma arvan, et popkunst seostub hoopis massidega. Näiteks koomikseid võib popkunstiks pidada. Kunst ei ole halb, kui ta on kas popp või vähem popp. Halb on siis, kui on halvasti tehtud. Ka eliitkunsti määratlust ma ei kasutaks. Kui on eliit, siis selle vastandiks peaks olema kõnts. Aga kõnts tähendab, et on halvasti tehtud." Kas kodus peaks olema kunsti? "On hea, kui see sobib, tekitab hea meeleolu. Noored riputavad koju seinale postreid. See on nagu psühholoogiline side, tugi või lihtsalt lähedus oma ihaldatud objektiga. Ka arvutisse paneme ju ekraanisäästjaks mingi pildi. Mul oli üks Tolkieni illustratsioon. Kustutasin selle kogemata ära. Otsisin siis uue. Leidsin ühe foto kirjanike väljasõidust Kukruse kaevandusse 1952. aastal. Tore foto, kus on terve hulk kirjanikke kaevurilampidega." Wimberg astub veel kord "Mehe portree" juurde. "Näiteks lipsusõlme järgi otsustades on see noormees tükk aega tagasi elanud. Ka soeng on 1920ndate stiilis. Oleks nagu keegi noore Tuglase või Suitsu sõpradest. Või siis Tammsaare "Tõe ja õiguse" Indrek, kes läks õppima. Ta on just pannud raamatud käest, poseerib, võtab siis raamatud uuesti kätte ja läheb edasi mõtlema, kas jumal on olemas või mitte." Wimberg tunnistab, et kui kunagi rikkaks saab, siis otsib üles ühe Tšiili kunstniku aadressi, kelle pilte ta Internetis nägi, ja tellib midagi endale. Ühtki pilti me siit ei ostnud, ei endale ega Maalehele, ehkki kohati küüned kõvasti kihelesid. "Kui kunstinäitusele võtta kaasa fantaasia, võib iga pildi juurde terve loo jutustada," kinnitab Wimberg.


16.01.2003

Mitmekülgne ülevaade Pallase portreedest
Allikas: "Postimees" Areen 28. märts 2002

Galeriis Allee (Pikk 30) on kuni märtsi lõpuni avatud näitus "Pallase portreed". Väikesel, kuid esinduslikul väljapanekul on eksponeeritud 24 erakogust pärit teost, neist enamik õlimaalid. Peamiselt on tegemist kunstnike autoportreedega, sekka ka mõni portree kolleegidest. Andrus Johani, Elmar Kits, Kristjan Teder, Aleksander Vardi ja Johannes Võerahansu esindavad klassikalise autoportree parimat külge. Näituse koostaja galerist Juhan Kohal pole õnneks piirdunud ainult tavaportreedega, välja on pandud ka mitu ootamatut ja ebatavalist tööd: Natalie Mei humoristlik "Pr. õde ja mina" (1927), Varmo Pirgi kaevupeegeldus "Peegeldus" (1973) ja Henn Roode naiviseerivas laadis maalitud perepilt "Kastna teel" (1960). On tervitatav, et tõsiseid klassikanäitusi tehakse ka väljaspool muuseume.


28.03.2002

Eesti kunsti eest väljas (Uno Schultz)
Allikas: "Eesti Päevaleht" (Rootsis) nr. 3, 24. jaanuaril 2002, "Eesti Elu" (USA-s) nr. 4, 30. jaanuaril 2002. a.

Põlise linnainimesena on mulle alati meeldinud linnades uidata. Igas linnas on varuks põnevaid üllatusi. Isegi põhjalikult läbiuidatud koduses Kalevite Kantsis. Ja eriti nüüd, kui muudatused ja uuendused lausa ajavad üksteist taga.

Rootsi saatkonnast paarikümne meetri kaugusel on Vanalinna üks maalilisemaid nurki Roheline turg, mis jääb Pika tänava ja Olevimäe hargnemiskoha vahele. Sellest paremat kätt ma oma viimast üllatust nägingi - sildi "Eesti kunst läbi aegade"tagant pääseb Tallinna uude, mullu juulis Pikk tänav avatud kunstisalongi nimega "Allee"

- Miks seda silti teistes keeltes pole? küsin galerii omanikult Juhan Kohalilt. Ilmneb, et alguses oligi, aga siis hakkasid sinna voorima sajad välisturistid, kes soovisid osta odavat, põrsakesemaalide tasemel kraami.
"Allee" on aga spetsialiseerunud eesti kunstiklassikale. Milline vaimne, aga samas hubane õhkkond! Ruum, mida pealinnas tasub kindlasti vaatama tulla. Tuletab mulle meelde Pariisi ja Londoni galeriisid. Juhan Kohal on hea eesti kunsti tundja. Märkan, et mõistel kunstiäri on tema jaoks eetiline ja esteetiline rõhuasetus.

Vaatan ringi. Müügil on galerii enda kirjastatud suured kahe poolega postkaardid Noor-Eesti kunstnike põlvkonda kuulunud Roman Nymani maalidega. Ka korraldas Juhan Kohal mullu näituse Nymani erakogudes olevatest maalidest. Tänavu on plaanis 3-4 näitust veel. Näen mh Aleksander Kaasiku tippteoste hulka kuuluvat keraamilist figuuri "Istuv naine" (1937), Jaan Vahtra maali "Taevaskoja vaade" (1942), Andrei Jegorovi maali" Jalutuskäigult" (1952), Viiralti tuntud gravüüri "Lapsed". Kunstiteosed pärinevad ajavahemikust 19. sajand kuni eelmise sajandi 70ndate aastateni välja. Verivärske eesti kunst galerii huvipiirkonda ei kuulu.

Juhan Kohal on eesti kunstiteoseid leidnud ka väga ootamatutest kohtadest ja mitmel korral haruldasi teoseid isegi päästnud. Näiteks Karl Pärsimäe maali "Antsla vaade" leidis ta ühest kasutatud asjade müügilaost Helsingist. Ühe Grete Volbergi akti avastas ta aga pööningult, lahti koorunud värviga taies oleks seal varsti hävinud.

Peale kunstiteoste eneste ostab-müüb salong ka eesti kunsti juurde kuuluvat kultuuriloolist materjali: katalooge, käsikirju, raamatuid, kirjavahetust ja postkaarte. Kuna üle 50 aasta vanust kunsti ei saa Eestist loata välja viia, muretseb salong ostjale ka vastava ametliku loa ning annab kaasa kunstniku ja teose kohta ilmunud materjali. Olulisemate teoste kohta tellitakse ekspertiis Tallinna ja Tartu kunstimuuseumitelt.

Kunstimuuseumid ja galeriid täiendavad teineteist, nad on kunstikorralduses nii konkurendid kui ka kaastöölised. Galerist Juhan Kohal on igatahes eesti kunsti eest rinnaga väljas ning kunstisalong" Allee" on veelgi maalilisem kui kõrval asuv Roheline turg ja Pika tänava Olevimäe hargmik.


24.01.2002

Uus kunstiklassika galerii Tallinnas
Allikas: "Sirp" 9. novembril 2001 nr. 42

17. novembrini on Tallinnas uues kunstisalongis Allee (Pikk tn. 30) avatud Roman Nymani 120. sünniaastapäevale pühendatud näitus.
Nyman (1881 - 1951) kuulus Noor - Eesti kunstnike põlvkonda. Ta alustas kunstiõpinguid Petrogradis ning täiendas end Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Norras ja Hispaanias. 1920ndatel ja 30ndatel oli ta seotud pedagoogilise tööga Tallinnas kunsttööstuskoolis ja teatrikujundustööga. Kunstniku linnavaated on enamasti rahulikud, tasakaalustatud kompositsiooniga: tema pildid peegeldavad tardunud, surnud keskkonda. Kuid ometi pole need pelgalt dekoratsioonid, neis on õhu kerget liikumist, lehtede kahinat, päikesemängu. Allees eksponeeritud tööd kuuluvad erakogudesse. Varasemad tööd on 1908. aastast Versailles´vaated ja rahvusromantilised Norra motiivid, viimased 1940ndatest Petseri kloostri motiivid. Maalivalikut täiendavad ka interjööri- ja tarbekunstikavandid ning aktijoonistused. Paari tööd on võimalik ka osta. Kunstisalong avati 12. juulil ning galerist Juhan Kohali huvikeskmes on eesti kunsti klassika. Alates 19. XI on galeriis võimalik näha ja osta Andrei Jegorovi, Elmar Kitse, Eduard Wiiralti, Karin Lutsu, Märt Laarmanni jt. tuntud kunstnike töid. Skulptuurist on esindatud Aleksander Kaasiku, Enn Roosi ja erandina ka Eduard Kutsari tööd.


09.11.2001